Kujutan ette kuidas tegelikult kõik tunnevad, et on üksi. Ka mina tunnen, kõigil on omad probleemid, minul on omad probleemid. Nüüdsest on minu ainuke missioon elus ajada teisi naerma. Sest see on ainuke mis mul välja tuleb.. Kõik muu kaob, vajub unustusse. Kadunud.

Paradiisi sattuda on raske, Lausa võimatu enamjuhtudel, Kuid ma usun, et meie jaosk ongi loodud paradiis. Raske on, vahel tunne, et isegi loobuks kõigest sellest, sest tundub nagu ma oleks ainuke kes tahab et oleks midagigi. Kuid hetkel mil ma olen valmis ütlema, et mine, mine ela oma elu ja jäta endale see osa mille mu keha on loovutanud sulle. Kuid siis sa tuled ja ajad mind jälle naerma, hetkeks.. aga seegi on midagi sinu poolt.

mida teha? Ma olengi jõudnud sinna punkti, kus ma ei tea mida teha. Kuidas asju paremaks muuta? Sa oled kõige tähtsam inimene mulle. Võib-olla ma peaksin sul minna laskma, et ma ei saaks sulle jälle halba teha. Sa ei peaks midagi muutma, aga ma peaks terve enda elu muutma. Mind valdab pidev hirm.

ma ei ole õnnelik, kui väga ma ka ei ürita, ei taha seda.. ei saavuta ma seda punkti. Lihtsalt ei suuda leida üles endas seda inimest kes olin ma varem, on vaid praegune mina ja eelmise varemed. Ma Tahan sinuga käia käsikäes sügisetuules, vaadelda kuidas lehed lendlevad. Kuid tean et seda ei juhtu, sest selles lauses oli kõik vale. Esiteks ei hoia me käest kinni, teiseks ei meeldi mulle tuul ja kolmandaks on meie ilm nii märg,, et lehed ei lendle vaid on vee tõttu asfaldi küljes. Tee mind kuidagi õnnelikuks.

The best part of me has always been you.