total wreck..
Kas on üldse mõttet ärgata hommikul, kui tead, et miski ei aja sind enam naerma, ja et need kellele sa naeratada püüad ei saa aru kui vale kõik on..

Siin ma nüüd olen, istun kell 2 öösel arvuti taga ja lihtsalt nutan, kuna ma ei oska mittttte midagi öelda.

Sa võtsid mult kõik. Isegi mis on tüdruku jaoks kõige olulisem.
Armastan.

See ajab isegi naerma, kuidas ma ei ole maailmale midagi paremat teinud kui andud vaestele vahepeal raha, võii viinud riideid ja asju taaskasutamiskeskusesse, ja seegi peaaegu on kõik. Kuid mind on ikkagi ülevalatud hämmastava sõbraga. Geniaalse inimese ja kellel on suurepärane iseloom..
Selline inimene ei tohiks kuuluda minu sõprade hulka, minu tähtsaimate inimeste hulka. Ma ei ole seda ära teeninud..
Muidugi olen mina sinus pettunud, ja vb isegi sina minus. Kuid ikkagi oled just sina see inimene keda ma näen kui olen ehmunud nii kõvasti et kogu elu peaks läbi jooksma silme eest.

Sa oled mu südames.


http://www.youtube.com/watch?v=g8z-qP34-1Y&ob=av2e

okei, its been ages.

Mul lihtsalt ei ole midagi öelda. Ma ei tea kas ma olen rahul või olen ma lihtsalt endale kinnitanud et kõik on korras, ja et ma ei saa loota et midagi paremat minuga juhtub.
Hakkasin just hetk tagasi igatsema vanu aegu. eelmine aasta, kuidagi.. oli miks oodata midagi, või teatsid et ALATIIII saab hakkama, ja õhtulõpuks ei ole sa üksi kodus, vaid hommiku varavalgeni naerad ja istud koos inimestega kes on hingelähedasemad kui sa eales oskad arvata. Kuid neid aega nii lihtsalt tagasi ei saa. Lihtsalt ei oska enam elada. Loner ja pidevalt kodune, hetkel veel angiinis, see on hea vabandus, aga muidu.. Kõik kaovadja varsti ei oska ma enam oma lähedastemate inimestegagi suhelda..

Mul on prille vaja.