Ma elan maailmas, kus pole võimalik Üdini hea olla.

Kas oled kunagi tundnud seda kui sulle väga hea "sõber/sõbranna" lihtsalt selja keerab? Kui mitte seda siis lihtsalt on kordi kus ta ..ta ei suhtle sinuga ega midagi..
See on see kui liiga avatud oled, oled inimeste vastu hea keda pidasid oma sõpradeks, kes sinu arvates hoolisid sinust samapalju kui sa neist, kuid sellist asja enam ei ole.
Tänapäeval on kõik keerand valesti, kõik inimesed muutuvad.Kõik.Headusega sa enam ei võida midagi, vanasti oli, et välimus pole tähtis, vaid see mis on seespool, tänapäeval sa hui kohtad sellist poissi/tüdrukut.Neid huivtab rohkem, mis su rinnakord on, pepusuurus millest kinni võta või kontoarve.Ma millegipärast ei leia sellistes inimestes mõttet, kes nii teevad ja ütlevad veel et " ma armastan sind" aka sul on palju raha, osta mulle cucci kott. tänks lav ju.
Närvi ajab.
Tahaks tagasi seda aega kus ei olnud kõik see nii tähtis, inimesed ei olnud...sellised..

kurb hakkab.!:/

Maailma Lõpus On Kohvik Kus Kunagi Kohtume me Kõik

Siin ma siis olen, elan oma elu.Elu, millel ei suuda hetkel nagu leida mõttet, ega saavutusi mis oleks tähtsad jne.Mul on ainult minu unistused ja mälestused headest asjadest.Seal oled ka Sina, ja see sama, parm-oled-sa lausega, valusa neediga.Ma tean, et ma ei saa sind ega mingi midaiganes, aga unistused annavadki elule seda jõudu ja jaksu, et edasi liikuda, liikuda sellel tänaval, kus ees käivad inimesed, kellel on unistused, soovid ja see kuhu nad jõuda tahavad.Nagu ka Sina, Tema ja kes iganes.
Kui mina ootan just seda kõige lõppu, lõppu kus see valu ja asjad on üleläinud ja hea on kohal, mina ja mu rahustav valge tee, ja ma näen sind, seal istumas ja naermas oma sõpradega, mina aga kohviku kaugeimas nurgas üksi teed juues ja lappates ajakirju, ning silmanurgast sind piiluda, sest siis keegi ei näe.

Minujaoks raske aga teistejaoks mõttetu jutt, aga ma pidin selle tegema.