Sa tõesti muudad mulle kõik raskeks, kuna ma ei tea päriselt mida sa tahad, mida sa ootad inimeselt.. Mul on ideed otsas.


What I'd give to run my fingers through your hair
To touch your lips, to hold you near .

Kestab veel kaine nädal.

Mul tuleb see siiamaani hästi välja. Ma olen isegi uhke, muutust on tunda. Kuid raskem on hommikuti voodist üles tõusta. Täna saab koju ja kõik on siis korras. Veel mõned asjad vaja paika lükata ja ma olengi lõplikult Tallinnas tagasi. Ja kõik see jääb augusti rüppe. Olen uhke ka selleüle, et olen alla andnud enda jonnakusele, ning teen seda mis tunnen et on mulle parim, ehk tagasi koju.

Kodust eemal olles hakkad alles märkama, mis tegelt on kallis ja mida ei saa mitte millegi vastu mitte mingisuguse hinnaga vahetada. Tegin vea, kuid ei tunnista seda veana, vaid kogemusena, mis tean, et oli mulle vajalik. Ma olen avanud enda silmad mitme muu külje alt, ja tean nüüd kuidas ma tahan elada, Kellega ma tahan elada, ja kelle ma tahan unustada. Kuid suur osa minust jääb maha, Ma ei tea kas seda märgatakse, kas on ültse mingi muutus selles kui ma lahkun.. Ma ei hakka kunagi midagi kahetsema, kõik on juhtunud millegipärast.


Austa enda elu, mu kallis.

Laua viinaga nägu puhastada on OK ?

Alati kui kõnnid mu juurest eemale tuleb kurku kipitav tunne, kuna ei tea kas tuleb veel kord kas näen su silmadesse enam, kas kohtan seda sära mis seal on, kas saan kuulda su madalat häält ütlemas midagi tobedat kui samas mis teebki sinust sinu.

Kuigi tean, et kõik on möödas ja ei tule enam tagasi, figureerid mu unistuses veel pikka aega.

Hetkel võiks tulla amneesia ja ma suudaks hetkeks sind unustada. Suudaks unustada kuidas olen hoidnud enda jalga üle sinu jala ja kuidas olen mõõtnud kui palju suuremad käed sul on. Või kuidas olen istunud inimestega staadionil joonud mitte mingi tagamõttega ja järsku ilmud sina ja lihtsalt jäängi vaid sind jälgima ja kõik teised inimesed nagu kaoks minu ümbert. See ei ole enam naljakas isegi.



Ka on viimastel aegadel tihti tulnud ette kui hommikulö ärkad ja eelnevast õhtust/ööst on meeles vaid sekundilised hetked, kuna mälu lihtsalt ei suuda meenutada enam. ka on kainelt mälu kadunud, tihti peale ei mäleta mida ma 15 minutit tagasi tegin. See pole ka enam naljakas.

Ära unusta, mida ma pole isegi oma mälukaotuisega suutnud unustada.
Kitti.

Ma ei taha enam olla siin, ma pole valmis üksi elama, üksi oma tunnete ja iseendaga, kuigi ma olen inimestega piiratud ei tundu et see neid huvitaks, ma vihkan kui kellegil on samad asjad mis mul, lihtsalt.. kohutav kui marru ma lähen. aga poh, naguniie i kuulata ju, häman nagu öeldud.

Leian, et kui ma koju tagasi lähen on samm tagasi minu eluplaanidel. Nagu see on täiesti vastand sellele kuidas ma kavatsesin oma elu elada täiskasvanuna. Kuid see on parem nii mu pere finantsile ja ka minu enda nävidele, vb kohtab ka uusi inimesi, uusi keda tõesti huvitab et ma elus olen.
Igapäev siin ühikas olles on selline tunne, et tahaks end ära tppa. Lihstalt see ei ole elu mida ma tahan elada.
Ma ei taha elada üksi..

Kahju, kui sa annad endast kõik ja see pole ikkagi piisav.

Viimasel ajal on inimesed kuidagi kas ainult minu vastu või ka kõigi teiste vastu, erinevad, nagu need kes kei peaks minuga ültse suhtlema, on ok, ja need kellega olen sunnitud koos suhtlema ja elama, on kuidagi eemaltõukavad ja tegelevad rohkem endaasjadega mind mitte kaasa haarates.

Kuid sina võiks mind kaasa haara.
miss you.