mMa ei karda surra enam ega surra üksinda, Pigem kardan ma elada üksinda.

Ema, ma armastan sind.

Ma tahan armastada.

Olen otsustanud hakkata kõike armastama ühtemoodi, keegi/miski pole teisest parem, vaid ühel real. Räpased inimesed
Räpased kaltsud, Kaltsud nagu mina, sina, tema, ja nemad.
Ta oli mu maailm.
Nüüd.. täpselt samasugune närune, räpane haisev kalts, mis lihtsalt üritab puhastada enda olemusega kuid tegelt muudab kõike hullemaks ja koledamaks. Sellepärast räpane.
Ma ei vaja enam maailmaid, nüüd on kõik ks tervik, kõik kuuluvad ühte patta, aga ma kujutan ette kui halva ühepajatoidu sealt saaks..



Selleks, et mõista, tuleb väljuda oma kestast.
Avada oma silmad kõigele olemasolevale,
lubada enesele pidevat langemist kuristikku
ja tõusta tuhendeid kordi tuhast.
Libistada maha see takistav nahk
ja asutda välja omaenese isiku kitsastest piiridest.
Et inimest mõista, tuleb nendeks saada.

- Birk Rohelend "Enesetapjad"



Mina olen see, kes on kõik ja mitte keegi.

Kuidas alustada juttu mis on mu peas aset leidnud nädal aega..

Kas on kunagi võimalik nii, et sa tead täpselt mida sa teed, kuigi teised teevad seda hoopis teistmoodi, et kas on võimalik, et ühel asjal on mitu võimalust?
Mis siis kui see mis sa oled valinud ei sobi, ja tundub keerukam, kas see siis ka muudab kõike seda millest sa ilmajääd? Või lihtsalt läheb aega, et saavutada asi mida teha tahtsid?

Näiteks kui võtta sõna armastus.. Mis on tegelikult armastus? kas see on midagi mille sa valmistad ise oma käeta ja mõistusega? või on see just see kus sa suudad usaldada inimest nii palju, et ta ei suudaks kunagi sulle midagi teha või see, et ma reaalselt teen kõik vastupidi sellele mida ma peaks tegema, kuna ma ei tunne seda või on armastus see et ma saan helistada inimesele ja lihtsalt nutta kui väga ma tahan koju, ja kui väga ma olen tüdinenud ja lihtsalt ei taha jaksata enam või on see selline tunne mida tunnen kui vaatan inimesle silam sisse ja ma leian sealt enda? Elu on nii facking keeruline. Osad ütlevad, et all you need is love ja samas teised, et armastus ei ole võidusammas. Räägitakse ka, et armastus, rõõmutunne ja muu selline hea meie ümber tuleb ära teenida, aga mida ma olen maailmale halba teinud et ma pole väärt neid asju?

Ma varsti ei mõista enam ültse enda ümbrust, kõik on nii segane. Ma olen enamus enda elu elanud ilma toeta, ilma et keegi sekkuks minu muredesse, minu ellu. ja ma ise ei ole ka tahtnud seda. kuid kui pikalt nii olla, siis väsib ikka keha ära ka. Kui aga kord saad tuge, ja tunned kui kerge tegelt on kui sa tead kõrval on inimene kes tegelt ka tahab sulle vaid head.. sellega harjudes, hakkab parem, päike paistab kuidagi erksamalt, isegi talvistel päevadel. Kuid kui see tugi järsku ära kaob.. on kuidagi raskem isegi kui oli enne seda. Raske on meenutada mida sa kunagi tegid kui juhtus midagi halba, millega sa tegelesid, millest mõtlesid? Ehk minu elu on hetkel selline periood kuidas ma lihtsalt ei mäleta kuidas ma enne elasin. Enne kui mind olid keegi toetanud, enne seda kui said teada mis on tegelikult õnn.

Praegu sarnaneb kõik nagu rattasõidule, kui olid noor. Algul ei osanud keegi meist rattaga sõita, kuid kui said tuge, olid lisarattad või keegi hoidis ratast, ja kui ükshetk lahti laseb ei saagi alguses aru kuidas see mõjutab mõttemaailma, ja järgmisel hetkel oled külili ja nutad, kuna olid oma mõtted viinud täiesti teisele levelile.

Lubadus endale, teha pikk sissekanne. Ei tule välja kuna olen kõik oma märkmed maha jätnud ja ei mäleta suurt midagi.

I still miss you. Sinu kõrval istudes tunnen nagu oleks vanasti kõik, ainult mitusada korda halvemini, ja mitu miljonit korda vähem puutumisi.

Karolin.

Nägin unes täna kuidas ma lihtsalt kukkusin, nagu ei olnud mingit kaljut, või kõrget hoonet kust alla kukkuda nagu tihtipeale olen näinud vaid oli sinine taevas ja allavaadates oli pime auk, külgedel olid augud kust nagu saab sisse minna, aga igas augus peaaegu oli inimene kes mu üle naeris ja näitas näpuga. Vb olid need valiku teed mis mul on aga mitte ükski pole peaaegu õige. Ning lihtsalt kukkusin pikalt pimedusse, vähemalt mulle tundus et uni kestis lihtsalt terve igaviku. Ma ei tea, see kuidagi sarnanebki minu olukorrale..

You said move on, but where do i go?

Amy Macdonalds - Run. - ja nii ongi.

Sinule.

Ära jäta mind üksi, mulle ei meeldi see. Ma ei taha veel vaadata selle kurja maailma poole, millel olen seljapööranud, ja sinule otsa vaadanud. Palun.

Mul on jälle mingid hood peal, ja häman. Ära lase mul minna. Palun.

Sinu Karolin.

Ära jäta mind üksi, mulle ei meeldi see. Ma ei taha veel vaadata selle kurja maailma poole, millel olen seljapööranud, ja sinule otsa vaadanud. Palun.

Mul on jälle mingid hood peal, ja häman. Ära lase mul minna. Palun.

Sinu Karolin.

Isegi mina annan alla..

Kõik on korras, ma loodan.
Minuga on küll, aga kuidas teistega.. seda ma ei tea. Kõik oleks nagu seisma jäänud,ja kõik kordub, või oleks nagu amneesia, kus 24 tundi mäletad ja siis ärkan ja jälle hakka tegema neid samu asju, mis tunduvad uued igapäev, kuid tegelt oled nii palju kordi neid ühtesid ja samu asju teinud. Naljakas, et päriselt tundubki kõik igapäev uus, kuid tegelt on sama. Isegi jutuajamised on samad. Kohutavalt naljakas.

uuendage mu maailma.
Error.

Mul on hea meel, kui sul on hea meel.- See oli ilusti öeldud, ja tõesti mul on hea meel. Mul on puhas meel, mul on uued vaated, ja uued tahtmised, mul on uued maisted ja mul on uued vajadused.

Ma igatsen sind taga, kuid samas, viimaste aegadega oled sa muutunud mulle ainult närvesöövaks, vb tuleb see sellest, et me koos oleme, ja ütleme asju mida ei mõtle või kui sina tõesti mõtled siis ei ole sest asja. Kohtumegi ainult öösiti kui ma magama tulen või kui ma ärkan, või koridori peal kokku puutume. Kuid siiski.. ma igatsen vana sind. igatsen, et ma sain tõesti kõike rääkida ja ma ei pidanud mõtlema, et kas sa viitsid mind kuulata, ning ma igatsen ühiseid tegemisi, mille üle saime koos arutada mitte et sina selletad mulle ja ma ei viitsi kuulata, või mina sulle ja sind ei huvita..

Kõik on kuidagi teistsugune. Kuigi mul on minu päikesekiir, vajan ma ka teisi enda juurde..

Mulle ei meeldi kevad. See paneb inimesi lükkama enda muresid, tüdimust ja pahasid tujusid "kevadväsimusele", ma ei usu, et selline asi olemas on. Kevadel just tärkab kõik, päikest on palju ja meeled peaksid olema erksad, aga kuna mõttejõul on tõesti niiii suur jõud, siis usutaksegi, et selline asi on olemas. Bullshit.


Kuid head, 1. aprilli, ilusaid mune, ja hoidke lähedasi, sugulasi, ja kohe kindlasti oma vanemaid. Nad on seda väärt.

Karolin.