Juba nädal ja kolm päeva on möödas sellest päevast kui astusin Tallinki Stari peale, ning ka sellest päevast algas allakäik minu vaimsel elul. Lihtsalt, selline kinni olemine, maailmast eraldumine, eemaldumine inimesest, teistest olenditest.. see frustreerib.. lihtsalt, ei suuda enam naeru näole tuua ja haigused annavad aina enam füüsiliselt tunda.

igapäev kasvõi korra sinu häält kuulda, sõnu lugeda või vaadata su pilti nagu tekitaks mingigi valgustera silme ette.

Sa oledki suurim õnnetunne minust.

Babylove.

i give up.
Sind on mu elus liiga palju, et edasi minna.

Ma lihtsalt vaatan kuidas sa lähed, libised käest.
Kõik see mis oli, nagu ei omaks enam mingit tähtsust.
Kurb.

ja sina sina sina. kes sa puurid end mu koljusse nii tugevalt, et ei suuda ärgatagi enam ilma, et sinule ei mõtleks..
ka kurb, sest nii kättesaamatu on kõik.


But BITCH, suck it upppp.

mulle ei meeldi see tunne, et kellelgil ei ole sind vaja. Mulle meeldib kui minust tuntakse puudust, mõeldakse kus ma olen ja kuidas mul läheb.

Kuid seda ei juhtu ju kunagi?

lihtsalt liiga ükskõik.


byyes,.

Sulle.

http://www.youtube.com/watch?v=15uFb2wjxjg

Ma pühendan enda elust liiga palju inimstele, kellel seda ei ole vaja, ega taha seda.

SAA ARU JUBA, KAROLIN.. nad ei taha sind enda ellu.


Show me what its like, to be the last one standing.