ei ole kaua aega olnud midagi öelda..

tegelikult siiamaani pole.. kõik on paika loksunud.
kuid hetke on selline tunne peal, mis ei lase rahulikult istudagi enam..
tahaks tulla ja joosta sinu juuurde, kallistada sind. Aga .. see oleks märk minu allaandmisest.

ma ootan seekord sind.

ma olen õnnelik.

ma olen võiiimaatuuuu.
Kõik on ju mu elus hästi.. ja ikka suudan ma leida aega mossitamiseks ja nõmetsemiseks.


...

your voice is my favourite sound.

kõik on pahupidi. Miski ei lähe nagu ma plaaninud olen.


ei tohi lasta enam inimesi endale nii lähedale. See ei ole hea.

Juba nädal ja kolm päeva on möödas sellest päevast kui astusin Tallinki Stari peale, ning ka sellest päevast algas allakäik minu vaimsel elul. Lihtsalt, selline kinni olemine, maailmast eraldumine, eemaldumine inimesest, teistest olenditest.. see frustreerib.. lihtsalt, ei suuda enam naeru näole tuua ja haigused annavad aina enam füüsiliselt tunda.

igapäev kasvõi korra sinu häält kuulda, sõnu lugeda või vaadata su pilti nagu tekitaks mingigi valgustera silme ette.

Sa oledki suurim õnnetunne minust.

Babylove.

i give up.
Sind on mu elus liiga palju, et edasi minna.