Õnnelik. Vähemalt ma loodan, et olen. Naeratan, sest mul on olemas kõik mis ma kujutasin ette et on kui olen 20. Olen saanud enda vaate kõrgelt korteri aknast kust teised inimesed tunudvad nii äviksed, et nad ei saagi mulle haiget teha, korter, kus saab tdeha rõdul suitsu ja juua kohvi ning taustaks on automüra.

Vahel siiski mõtlen sulle ja sellele kui ennast täis sa olid/oled. Aga olen aru saanud, et sina oled hoopis see arg inimene, kes kardab teisi inimesi, mitte mina.  

http://www.youtube.com/watch?v=UHvgAJe8bvM&feature=related

Kõik, mis ei muutu, on see, et kõik muutub.

Ma teen ise kõik nii, et ma tunneks end halvasti. Edaspidi tuleb anda endast parim, unustada.

You can´t feel me, no,
like i feel you.
i can´t steal you, no,
like you stole me.

And the arms of the ocean are carrying me, 
And all this devotion was rushing out of me, 
And the crashes are heaven, for a sinner like me, 
The arms of the ocean deliver me.

lying to myself.

See ei tähenda head. Ärgata juba päris mitmes öö üles, sest näen sind unes, tegemas asju, mis panidki mind sulle andestama iga kord kui olin jälle piiripeal kõik kuradile saatma..

ma ei taha neid unenägusid. 

BRAIN, Y U NO ACT NORMAL??

Always

I haven´t seen you in ages,
Sometimes i find myself wondering where you are.
For me, you`ll always be eighteen and beautiful,
And dancing away with my heart.