Siin ma siis olen, elan oma elu.Elu, millel ei suuda hetkel nagu leida mõttet, ega saavutusi mis oleks tähtsad jne.Mul on ainult minu unistused ja mälestused headest asjadest.Seal oled ka Sina, ja see sama, parm-oled-sa lausega, valusa neediga.Ma tean, et ma ei saa sind ega mingi midaiganes, aga unistused annavadki elule seda jõudu ja jaksu, et edasi liikuda, liikuda sellel tänaval, kus ees käivad inimesed, kellel on unistused, soovid ja see kuhu nad jõuda tahavad.Nagu ka Sina, Tema ja kes iganes.
Kui mina ootan just seda kõige lõppu, lõppu kus see valu ja asjad on üleläinud ja hea on kohal, mina ja mu rahustav valge tee, ja ma näen sind, seal istumas ja naermas oma sõpradega, mina aga kohviku kaugeimas nurgas üksi teed juues ja lappates ajakirju, ning silmanurgast sind piiluda, sest siis keegi ei näe.
Minujaoks raske aga teistejaoks mõttetu jutt, aga ma pidin selle tegema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment