"palju jõudu ja jaksu sulle.!"

See on lause mida kuuldake jut vanainimeste sünnipäevadel, kokkusaamistel, pulmades või kus iganes.
leitakse, et nad on vanad ja neil on seda vaja.Minuarvamus on see, et see on vale. tuleks ka soovida seda noortele, kuna nemad peavad selles tänapäeva uues alus läbilööm, mis on raskem kui vanasti.
Isiklikult leian, et ma ei ole väärt ka elada, ma leian, et ma olen nõrk. Elu ei vaja nõrku siia maailma, mulö puudub see jõud ja jaks, ma lihtsalt ei jaksa, mu keha,süda,pea, kõik muu ei suuda käija kaasa nende uuenduste ja kooliga ja valusate otsuste, mis me ise endale tekitame, asju mida me ei vaja ega soovi, kuid siiski tahame.
Ma tahaks kunagi, et keegi tuleks mu juurde vaataks oma ilusate silmadega silma ja küsiks:" kuidas sul läheb?".. Seda pole kunagi küsitud, alati alustatakse endast, alati.
oeh. raske elu see 2007 aastal.tahaks siiski olla väike, kes viskas maasikaid emale näkku ja "noonistas" telliskiviga isa autol värvi maha, olla see rumal, kelle ei tehtud miagi kui juhtus nii. Nüüd aga, igaväiksemgi viga, ja sa oled elurasketel aegadel kus solvutakse ruttu, kus ei hoolita lausest, et "eskimine on inimlik".. Me oleme ju siiski inimene, .. me õpime vigadest.

ma leian et inimesed peaksid õppima ära sõna Armastus. siiski.Inimene vajab seda, et edasi minna, vajab inimest kes TEGELT KA hoolib, mitte seda kes tuleb su juurde ainult siis kui tal endal on häda käes. Seda pole ma kunagi tundnud. Kuid see tundub niii ilus asi. lu võiks olla film, kus sa ise oled peategelane, kelle aluvaadatakse...

Ööh, ma ei viitsi enam soga ajada.lihtsalt. Hoolige, teistele haiget tegemine ja hiljem "oops, ma ei tahtnud meelega" ei ole hoolimine.!