Vahepeal mulle tundus, et kõik oligi lihtsalt metsa kukkunud, ja ma ei pääse kunagi sellest mustast august välja, kus isegi ei ümbritsenud mind mu vihavaenalsed, vaid pigem üksindutunne.
PEal kirjaks tõde, kuna ma hakkan jälle patrama aselllest poisist.Kellest varemgi. Poisist, kellest ma arvasin, et olen üle saanud.Kuid...kui mulle sõber ütles,et ma pole temast ülesaanud, et ma räägin tast liiga palju, ja igateema viib lõpuks temani. Ma isegi ei tea mis ma üritan sellega saavutada aga tõde on see, et sa oled ikka minu südames. Kurb kuid tõsi. Ära vaata mu poole enam.
skip to main |
skip to sidebar
Let`s make this last forever.
No comments:
Post a Comment