Pealkirjaga seoses, kahetsen, et keelasin sul seda mütsi kanda.. nüüd lendasidki minema, kõrgemale, paremasse kohta.
Viimasel ajal on kõik kuidagi liiga keeruline. Ma avastasin täna kui palju ma ignoreerin küsimust "kuidas läheb?" Kuna ma tean, et ma ei oska sellele vastata, Ma jään mõtlema ja hästi oleks ka imelik öelda kuna valetamine sucks.
Ma tean, et minuga just pole kõik korras. ükskõik kui palju ma ka ei püüaks olla kõigile meelepärane ja ühiskonnale kasulik, kukkub see halvasti välja, viib mu aina rohkem depressiooni poole. Hetkeline stress on alles algus.. Ma usun, et see muutub hullemaks.
Olen juba kaks nädalat mõelnud, et mida ma kirjutan siia. tahtsin kirjutada midagi mis paneb isegi mind mõtlema kui ma selle korra veel läbi loen.
paar nädala jooksul olen ma liigagi palju vaadanud igapäev taevapoole ja langenud mõttesse. Mõtlen, kui münus on pilvedel hüppata. Isegi sellele mõtlemine paneb muigama, kujutage veel seal kohapealolekut.. see muudaks kõik. Koht kust tagasitulek on võimatu. Oleksin seal üksi ja omaksin niiii palju erinevaid käepaelu kui ma suudan kanda..
Täna mainis mulle mu lähedane tuttav, et neil pole oma suhtes mõtteski üksteist maha jätta. Nii ka polnud meil, vähemalt mina arvasin nii, ja sa palusid kõigest rääkida kui midagi on. Nüüd, et igat su sõna uskuda pean oma enda südamele vastu hakkama, kuna kui võtta nii nagu sa palusid ja juhtus, siis teoreetiliselt sa valetasid mulle. Ma ei süüdista sind, kuna ma tean et sa ei tahtnud nii teha. aga kui mõelda panid ka sina mind tegema asju mille käigus ma ennast lõhki pidin rebima.
Kuid nüüd ma tean, ma ei ole enam nii loll nagu olin siis. Ära ole ka sina(mitte, et sa oleks loll..).
Ma enam ei oska midagi siia kirjutadagi, kui ainult, et jah terve see jutt oli minust ja sinust. Kuna muud mu elus lihtsalt ei ole millest rääkida. Ma vihkan rääkida endast. Sellestpärast ka see koht. See on tundmatu kõigile.
unusta.
No comments:
Post a Comment