Kui silmad sulen..

.. ei kohta ma enam sind.


ha, nägin ilmselgelt täna enda aegade jubedamat und.

Ma sõitsin Kätsiga trammis ja siis järsku oli tramm kuskil metsavahel ja kõikjal oli lumi ja jää ja hull torm, siis ma loll läksin trammist välja, et rööpaid puhastada, aga nii kui välja sain, läksid trammi uksed kinni ja tramm sõitis minema, ma olin jumala endast väljas vaatasin veel pikalt järgi trammile. Järsku oli mu seljataga mingi talu, läksin sinna hoovi, seal seisid inimesed, kõik olid tuttavad ja siis ma küsisin Eva käest, et kas siin on trammipeatus ja ta vastas, et jah, siis vaatasid kõik eemale kaugustesse kus hakkas tekkima tornaado nagu keeris tuli, ja siis ma vaatasin ka ja järsku tuli seal seest välja tuvi parv kes lendasid minu poole ja hakkasid mu pead nokkima ja siis kui ma lõin neid käega hakkas neil suust/nokast verd voolama, ja kui ma enda ümber vaatasin ei näinud ma kedagi nagu kõik oleks trammipeale läinud või lihtsalt kadunud ja mu sinna surema jätnud. Kuid järgmisel hetkel olin ma kõrvalvaataja silmades ja kõik need kes enne olid, olid nüüd ka ja ma nägin nagu kuidas ma ise olen seal linnu parvekeskel ja keegi midagi ei tee ja vaatavad kuidas ma suren. Ja siis ma ärkasin üles.

See oli kohutav.