Kuidas alustada juttu mis on mu peas aset leidnud nädal aega..

Kas on kunagi võimalik nii, et sa tead täpselt mida sa teed, kuigi teised teevad seda hoopis teistmoodi, et kas on võimalik, et ühel asjal on mitu võimalust?
Mis siis kui see mis sa oled valinud ei sobi, ja tundub keerukam, kas see siis ka muudab kõike seda millest sa ilmajääd? Või lihtsalt läheb aega, et saavutada asi mida teha tahtsid?

Näiteks kui võtta sõna armastus.. Mis on tegelikult armastus? kas see on midagi mille sa valmistad ise oma käeta ja mõistusega? või on see just see kus sa suudad usaldada inimest nii palju, et ta ei suudaks kunagi sulle midagi teha või see, et ma reaalselt teen kõik vastupidi sellele mida ma peaks tegema, kuna ma ei tunne seda või on armastus see et ma saan helistada inimesele ja lihtsalt nutta kui väga ma tahan koju, ja kui väga ma olen tüdinenud ja lihtsalt ei taha jaksata enam või on see selline tunne mida tunnen kui vaatan inimesle silam sisse ja ma leian sealt enda? Elu on nii facking keeruline. Osad ütlevad, et all you need is love ja samas teised, et armastus ei ole võidusammas. Räägitakse ka, et armastus, rõõmutunne ja muu selline hea meie ümber tuleb ära teenida, aga mida ma olen maailmale halba teinud et ma pole väärt neid asju?

Ma varsti ei mõista enam ültse enda ümbrust, kõik on nii segane. Ma olen enamus enda elu elanud ilma toeta, ilma et keegi sekkuks minu muredesse, minu ellu. ja ma ise ei ole ka tahtnud seda. kuid kui pikalt nii olla, siis väsib ikka keha ära ka. Kui aga kord saad tuge, ja tunned kui kerge tegelt on kui sa tead kõrval on inimene kes tegelt ka tahab sulle vaid head.. sellega harjudes, hakkab parem, päike paistab kuidagi erksamalt, isegi talvistel päevadel. Kuid kui see tugi järsku ära kaob.. on kuidagi raskem isegi kui oli enne seda. Raske on meenutada mida sa kunagi tegid kui juhtus midagi halba, millega sa tegelesid, millest mõtlesid? Ehk minu elu on hetkel selline periood kuidas ma lihtsalt ei mäleta kuidas ma enne elasin. Enne kui mind olid keegi toetanud, enne seda kui said teada mis on tegelikult õnn.

Praegu sarnaneb kõik nagu rattasõidule, kui olid noor. Algul ei osanud keegi meist rattaga sõita, kuid kui said tuge, olid lisarattad või keegi hoidis ratast, ja kui ükshetk lahti laseb ei saagi alguses aru kuidas see mõjutab mõttemaailma, ja järgmisel hetkel oled külili ja nutad, kuna olid oma mõtted viinud täiesti teisele levelile.

Lubadus endale, teha pikk sissekanne. Ei tule välja kuna olen kõik oma märkmed maha jätnud ja ei mäleta suurt midagi.

I still miss you. Sinu kõrval istudes tunnen nagu oleks vanasti kõik, ainult mitusada korda halvemini, ja mitu miljonit korda vähem puutumisi.

Karolin.