Keegi võiks õpetada mind. Õpetada millal on õige aeg kellegile helistada, kellegi kõnedel vastata, kellegile sõnumit saata vms. Lihtsalt ma ei oska olla mitte pealetükkiv ja oodata, oodata, kas ültse tahetakse midagi või mitte.
Kuigi seekord ei ole olnud veel midagi, kuid oi kuidas tahtmine on..
Ma kardan, et kuigi ma olen alles 18 olen ma ümbritsetud inimestega kes on õnnelikud, oskavad käituda igal hetkel ideaalselt, oskavad piiri pidada .. ühesõnaga oskavad kõike mida mulle võiks õpetada.
ma kardan, et ma jään üksi, nagu ma tahan inimest kes helistaks mulle ja küsiks, oo mis teed, saaks ehk kokku, või mis iganes, aga seda kõnet ei tule, lihtsalt ei tule kellegilt ja mina lihtsalt istun ja kardan kellegil teisele ka helistada teadmisega, et surun end teistele peale. Mul on tunne, nagu mul oleks paar sõpra, nendel on ka omad tegemised. Tõsiselt ma olengi meeleheitel juba.
Ma ei jaksa oodata millal see siiamaani maailma nõmedam suvi läbi saab. Lihtsalt m atahan juba kooli ja kohata uusi inimesi, suvi on kestnud nädal aega, ja selle aja jooksul olen käinud väljas nii vähe, isegi ühe käe peal saab korrad kokku lugeda, viimane neist oli meeldejäävaim, ja ma tõesti tahan selliseid kõnesid ja inimesi kohata tihedamini.
Kuid leitsin järeldusele, et suur probleem minu puhul on alkohol. Ma ei oska piiri pidada ja kuidagi alati joon end nii täis, et teistel hakkab häbi, ja mul muidugi alles hommikul kui mulle meenub mida eelneval õhtul tegin vms. See peab kaduma, muidu ma ilmaselgelt jäängi jälle, jah jälle ühte kohta seisma, ja nutan üksi arusaamata, et mis on valesti läinud.
Ma tahan, et inimesed saaksid minule toetuda ja minuga arvestada, võtta mind sellisena nagu olen, kuna ma ei saa muuta enda nägu, pikkust või sünnimärke mis iganes. Ma saan muuta enda suhtumist ellu ja suhtlemisvõimet. ja seda ma ka teha tahan.
helista.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment