Kas on minus käinud läbi see klikk, kus ma enam ei taha olla selline nagu ma olin kunagi? Kus ma tahan olla midagi suurt, või omada midagi mis on ka teistel, kuid mis on minul erilisem? Kas ma tõesti ootan elult midagi? See on imelik.Ma pole kunagi mõelnud, et elu on midagi väärt, alati on see olnud minujaosk midagi mis masendab mind, kui ma mõtlen enda elu üle siis tuleb masendus. Nüüd aga ei jaksa ma oodata tuleviku, et teada saada mis väärtus on elul minu jaoks, kas kõik see mis ma püüan ja üritan endast anda on seda väärt, või saab minust alamapalgaline kopli korteri omanik, kes elab üksi ja omab 40 kassi..? Kuigi ma pole kassi inimene..
Hetkel käib aeg kuidagi aeglaselt, kuid kunagi järelemõeldes, on see läinud lennutiivul.. Seega ma annan kõik, mis ma jaksan anda, mis mu keha jaksab anda ja aju toota, et teha see lapsepõlv meeldejäävaks, kuigi ma ei kavatse kunagi päris suureks kasvada.
Kohtasin ühel festivalil meest, Kes oli 32, kuid välimuse järgi ja kuidas ta käitus ning suhtles ütleks ma max 25. Lihtsalt, ta võttis kõike vabalt, ja tal oli kõik mis tegi ta õnnelikuks.. ma arvan vähemalt nii. Tal on õnne elus. See tõesti hämmastas mind nii palju, et mul on suur austus tema vastu. Kuulates teda internetist ei suuda ma panna häält ega nägu kokku. Ta on liiga vana sellise asja jaoks. Kuid nagu näha, on hing ikka veel noorusaastates. Mina tahan ka nii.
Kas asi on tahtmises? Või see juhusetahtel läheb nii? kas ükskõik kui palju ma ka ei tahaks võib minust saada täiskasvanuna luuser kes räägib nagu mu vanavanemad vms?
Ma ei taha sellepeale mõeldagi, kuna nagu alati ma PEAN saama mis ma tahan.
Hyva, ma mõtlen liiga palju.
I have nothing to lose.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment