okei, its been ages.

Mul lihtsalt ei ole midagi öelda. Ma ei tea kas ma olen rahul või olen ma lihtsalt endale kinnitanud et kõik on korras, ja et ma ei saa loota et midagi paremat minuga juhtub.
Hakkasin just hetk tagasi igatsema vanu aegu. eelmine aasta, kuidagi.. oli miks oodata midagi, või teatsid et ALATIIII saab hakkama, ja õhtulõpuks ei ole sa üksi kodus, vaid hommiku varavalgeni naerad ja istud koos inimestega kes on hingelähedasemad kui sa eales oskad arvata. Kuid neid aega nii lihtsalt tagasi ei saa. Lihtsalt ei oska enam elada. Loner ja pidevalt kodune, hetkel veel angiinis, see on hea vabandus, aga muidu.. Kõik kaovadja varsti ei oska ma enam oma lähedastemate inimestegagi suhelda..

Mul on prille vaja.