nali on ammu läbi aga ma ikka naeran nagu oleks kõik ilus. mitte miski ei ole hetkel minu jaoks tegelikult ilus. Pigem püüan ma endale kujutada ette hadust enda ümber, inimesi kujutada nii nagu nad tegelt ei ole ja peamiselt kujutada ennast teistele teise inimesena..

Keegi küsib mid viga, mina vastan midagi ja tgelen oma asjadega, ma lihtsalt ei oska sõnadesse panna mis piinab mind pidevalt. Miks ma tunnen nii nagu kõik mu sees on, ja miks ma ei saa seda korda teha. Kõik on tegelikult ju katki.


katki.