mul on olemas sõbrad, kellele ma saan rääkida asju, mida ma leian, et ei suuda rääkimatta jätta, kuid on ka asju, mida ei pea kõik teadma.. mul oled sina, minu nurgakivi, kes pani mingi enda tulekuga mu elusuudna muutma.. sa oled inimene, keda nähes mu süda täitud soojusega ja silmad iluga. Mul on olemas kõik, mida ma vajan elult.. Kuid miks ma siiski tunnen end üksi. Miks ma tahan pidevalt karjuda, et keegi kuuleks mind, kui tegelikult ei ole midagi kuulda.. Miks igakord kui lahkud ruumist, võtaksid sa nagu tüki endaga kaasa ega tooks seda tagasi ja ma leian pisara enda põselt ning küsin mõtteis enda käest "miks sa, pisar, siin oled?" Kõik tundub keeruline, kuid tegelikult ei ole. Kui sul on kõik mida vajad.. hakkad sa nõudma seda mida tahad. See viib hunnikusse.