sa vaatad mulle otsa.. aga selles pilgus ei ole tõesti enam seda mis ma olin harjunud seal nägema, sinu puudutused ei ole enam need mis tekitasid minus tunde, et ma olen elamist väärt. Säde on kadunud.. ma tahan sind tagasi, sind kui inimesena, keda ma tuntsin kui kõik algas.
Ma ei ole niisama nutnud kaua aega. Kuid leida end öösel wc nutmas, kui sa lamad voodis, minu voodis, see ... võtab mu hetkel sõnatuks.
ma ei vääri sind, liigu edasi, kuid ütle mulle kui sa ära lähed..teadmatus ongi kõige hullem.
Loodan, et loed seda.
Sinu Karolin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment