Lamasin, seal sinu kõrval ja sina magasid juba.. Kuid ma äratasin sinu, endalegi teadmata miks, ma tean kui vihaseks see sind ajab ja kui ärritunud sa oled igakord kui ma tahan sinujuures olla.. aga ma ei suuda olla eemal. Sinust eemal olles tunnen nagu miski minu sees sureb, sind nähes jälle ärkab ellu. Kuid sel viimasel momendil lamades seal, enne sind äratades jäin ma mõtlema, et kas see ongi kõik? Kas kõik see hea ja õnnetunne ongi läinud? Kas kõik need öeldud sõnad kolm kuud tagasi ongi minevik.. Kas ma tõesti paningi sind enda sõnu sööma? Enda imestuseks ma isegi ei nutnud, sel momendil muidugi.
Kuid siis sa võtsid must kinni ja tõmbasid mu enda juurde, embasid mind, ning ma tuntsin kuidas su soe keha vastu mind oli. Ma olin nii õnnelik, et ma hakkasin endale arusamaatul põhjusel pisaraid valama, ma tuntsin neid alles muidugi kui padi oli märjaks saanud, aga ma tean et sa ei tundnud seda. Ja ma vaatasin pimedas lakke ja kuiatasin silmi öeldes sulle, et mul on midagi silmas..
Ma esimest korda elus ei taha, et suvi tuleks..
http://www.youtube.com/watch?v=XK0zmYS4cmI