On a one way track.

Kõik tundub nii ohutu, nagu elan hetkel elu kus pmst pole võimalik vigu teha, või siis ma ei suuda ega taha neid endale etteheita, või keegi teine ei pane tähelegi.

Ma ei taha olla ka su lävepakk, millest sa astud üle kui vaja on, või lihtsalt tallad peal.


Elu muutub. Sageli aga kiiremini kui tahaksin.

Ainus, mis jääb, on beat.

Ärkasin täna mitmeid kordi kuid ikka olin purjus vist. Ja sain alles kella 5-ks kaineks. Vahtisin kodus ja hakkas oma eluüle mõtlema(sagedane tegevus).

ja mulle isegi meeldis see vaade mis mulle vastu vaatas. Olen tüdruk kellel pole pmst kellegi üle vastutust. On vaid need inimesed keda ongi vaja kes just mind ülevalhoiavad, ja elu ongi nagu muusika.
kui ma valiks oma elule soundtracki oleks see vb läbiaegade olnud bon jovi - its my life

Kuid kui hakkata seda aastat võtma siis mahuks sinna ka kings of leon - 17.

meeldetuletuseks endale oled sa ikka veel my cup of tea, hommiku kohvi sooja vihamaga, või pannkoogid aroomisoola kastemga.

Nendeta ei suudaks ma veeta enda aega nagu ma ette olen kujutanud.
Ega ei tahaks ka.

oopium .

Sa mõjud mulle hävitavalt. Kui sind pole ei hooli ma isegi endast. Kui sa oled suudad sa alati tekitada olukordi kus ma tahan lõhki rebida linu ja patju ja tapeeti.
See selleks.

kuid viimasel ajal on mul üllatavalt hea enesetunne olnud. vb läheb paremusepoole.
Ma isegi olen õnnelik kätsi suhtes et ta on leidnud kellegi kes tõesti on VALUS VÄRDJAS :D Ei tegelt, tüdruk kui sa loed, Peameeles see ongi õnn.

õnn on nii ilus sõna, nagu sidrungi, nagu gillette vms. Foto on ka ilus. Kui hakkata ilust rääkima siis kivi on ilus. Kui keegi arusaab või on viimased kaks päeva minuga veetnud ehk teavad kes ta on.

Käisin nüüd nv-l HRL-il, ma olin haigelt purjus. Tekin asju millele mõtlemine ajab südamepahaks. rääkimata kellegile rääkimisest. Ma kahetsen oma elus palju asju nagu ka seda, kuid mul on piisavalt suva endast.

Laastav.

Tahaks kasvõi rippuda esimese maailma äärel.

Kui ma sõnastan siia otse enda esimest mõtet, tallinnaga seostub - SUCKS.
Nagu ma lootsin siiatulles, et kõik muutub, muutub paremaks. Aga ma polegi arusaanud kas on muutunud.

Ma ei tea v saad aru sellest ise kui loed, et kellest juttu on.
Sa oled endale ehitanud kaks maailma. Esimene, kus siis asub vaid üks, meesoost, sa pöörad sellele maailma terve enda aja, unustades teisele maailmale antud lubadused. Ma ei oska seda nii hästi sõnastada. Püüdes kukkun ma ju läbi, niiet ma teen seda nii nagu tuleb.Luba ka mind esimesse maailma, kas või äärepeale.

Imelikude tujude hood on ka viimasel ajal tihedad.

Pane müts pähe, muidu lendad ära..

Pealkirjaga seoses, kahetsen, et keelasin sul seda mütsi kanda.. nüüd lendasidki minema, kõrgemale, paremasse kohta.

Viimasel ajal on kõik kuidagi liiga keeruline. Ma avastasin täna kui palju ma ignoreerin küsimust "kuidas läheb?" Kuna ma tean, et ma ei oska sellele vastata, Ma jään mõtlema ja hästi oleks ka imelik öelda kuna valetamine sucks.
Ma tean, et minuga just pole kõik korras. ükskõik kui palju ma ka ei püüaks olla kõigile meelepärane ja ühiskonnale kasulik, kukkub see halvasti välja, viib mu aina rohkem depressiooni poole. Hetkeline stress on alles algus.. Ma usun, et see muutub hullemaks.
Olen juba kaks nädalat mõelnud, et mida ma kirjutan siia. tahtsin kirjutada midagi mis paneb isegi mind mõtlema kui ma selle korra veel läbi loen.

paar nädala jooksul olen ma liigagi palju vaadanud igapäev taevapoole ja langenud mõttesse. Mõtlen, kui münus on pilvedel hüppata. Isegi sellele mõtlemine paneb muigama, kujutage veel seal kohapealolekut.. see muudaks kõik. Koht kust tagasitulek on võimatu. Oleksin seal üksi ja omaksin niiii palju erinevaid käepaelu kui ma suudan kanda..

Täna mainis mulle mu lähedane tuttav, et neil pole oma suhtes mõtteski üksteist maha jätta. Nii ka polnud meil, vähemalt mina arvasin nii, ja sa palusid kõigest rääkida kui midagi on. Nüüd, et igat su sõna uskuda pean oma enda südamele vastu hakkama, kuna kui võtta nii nagu sa palusid ja juhtus, siis teoreetiliselt sa valetasid mulle. Ma ei süüdista sind, kuna ma tean et sa ei tahtnud nii teha. aga kui mõelda panid ka sina mind tegema asju mille käigus ma ennast lõhki pidin rebima.
Kuid nüüd ma tean, ma ei ole enam nii loll nagu olin siis. Ära ole ka sina(mitte, et sa oleks loll..).
Ma enam ei oska midagi siia kirjutadagi, kui ainult, et jah terve see jutt oli minust ja sinust. Kuna muud mu elus lihtsalt ei ole millest rääkida. Ma vihkan rääkida endast. Sellestpärast ka see koht. See on tundmatu kõigile.

unusta.

i turn that page.

Niii on 27. aprill 2009 Esmaspäeva varahommik, okei minujaoks vara kell on 11.04:D
Ett. viiimasel ajal läheb hirmutavalt hästi, olen nagu leidnud mis on minus endas head ja halba, ning oskan seda kontrolllida ja ka olen leidnud need head inimesed mu ümber. kuid vahel lihtsalt võtan ma igat lauset niii emotsionaalselt. Ma nagu tunnen end mahajäetuna vms. Kuigi ma tean, et ma pole kas kunagi talle lähedane olnud või ma kujutan ette. See on imelik, aga ehk ongi ettekujutus minu loomuses ja peask seda ka hakkama kontrollima ja tagasitõmbama. Ma usun, et kui mul sellega tõesti probleeme on, on tulevikus need haigelt suuremad?..
Igastahes, kuidas minu nädalavahetus möödus siis.. Reede olin tööl. olin linnas ei joonud, vaatasin teisipealt kadusin suht viimase bussiga kodupoole ja hommikul jälle tööle. Peale tööd Liikusin jälle linna kuid täna oli juba selline tunne et tahaks juua, nii ma siis sain kätsiga kokku ja jaagupiga. Nad olid hirvepargis, ma ei tea miks, :D . Ühesõnaga jõutsin siis 10 minutit seal olla kui politsei tuli meid äraajama ja "hirmutama". Liikusime siis edasi teise parki kuid me vist läksime valest teest leitsime mingi miljoni peldiku, mis sõi meie mündid ära.. Kuid kui jlaga lüüa andis 20 eurosid tagasi.. imelik. liikusime siis edasi kui jälle läksime valest teest ja jõutsime tupikusse kus oli niiiiii ilus vaaade, käts sai isegi seal ühe ilusa panoraami tehtud vanalinnast, ilus vaaade oli tõesti. Seal olid ka need suurendus masinadmillega ma nägin isegi prismat, kuid ma ei kujuta ette kus see asjub:DD. Lõpuks jõutsime parki ja siis hakkasime seal jooma, olime niisama kuni märkasime et seal samas ületee oli mingi pidu viimasel korrusel(korter oli nag) ja akna peal teeb suitsu Laura. ta oli juba liiga palju alkoholi tarbinud, Kutsus meid ka, mingid mehed tulid meile järgi. Ülejõudes leitsin ma eest enda lemmiku korteri eales, ma nii oleks tahnud seal elada, hakkasime ka siis viina shotte tegema.. ohkem eriti ei äleta aga mäletan taksoga kojusõitu koos kätsiga kus peatusime vähemalt 4 korda kuna paha hakkas. xD hommikul pidin tööle minema aga helistaisn, et pole konditsioonis ja jõin edasi. Nüüd lõpuks olen kaine ja vaba päev on ka. ilus eks.

Ole sa ka.

aa ja U2 - the sweedest thing.

tõde.

Vahepeal mulle tundus, et kõik oligi lihtsalt metsa kukkunud, ja ma ei pääse kunagi sellest mustast august välja, kus isegi ei ümbritsenud mind mu vihavaenalsed, vaid pigem üksindutunne.
PEal kirjaks tõde, kuna ma hakkan jälle patrama aselllest poisist.Kellest varemgi. Poisist, kellest ma arvasin, et olen üle saanud.Kuid...kui mulle sõber ütles,et ma pole temast ülesaanud, et ma räägin tast liiga palju, ja igateema viib lõpuks temani. Ma isegi ei tea mis ma üritan sellega saavutada aga tõde on see, et sa oled ikka minu südames. Kurb kuid tõsi. Ära vaata mu poole enam.