prrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr

Kas on võimlik, et sinust saab ideaalkuju kellegile?
Kas kunagi on võimalik, tunda ja olla nagu kõik tahavad et sa oleks?
kas kunagi on võimalik lihtsalt olles kellegile meeltmööda olla?

Ma reaalselt olen nädalaega kandnud musta pilve enda kohal kaasas, nagu väike laps õhupalli.
Sest lihtsalt ei saa olla õnnelik.. ei ole inimesi keda ma hetkel kõige rohkem vajaks, vaid on need kellega mul ei ole midgai rääkida, ja kellega ma ei oska käituda.


Tahaks, et kõik ütleks mis neile meeldib ja mis ei meeldi. Nii inimese kui tegevuse või ükskõik mille kohta. Ma ei oska enam olla nii et ma tean et mul on midagi viga, kuna muidu ma ei oleks nii tume, üksi jne. See on nagu kui sa oled tüdruk ja sul on mustad vuntsid, sellised natukene. teate küll. Ja keegi ei ütle sulle, et see ei ole lahe, ja sa peaksid midagi ette võtma. kuna sõbrad kardavad, et sa solvud vms. Kuid tegelt ongi just see mis häirib sul saada inimesi enda kõrvale. kuid teed endale selgeks et see ei ole võimalik ja see tundub ju nii tühine asi.

Lets go and touch the rainbow.

I wonder if i ever cross your mind?

Ja sa tegid seda jälle, kuigi eelmise korra peale me vaid naersime. Ju sa naersid, et kui loll ma olen ja ei oota seda teist korda. Aga vot, see tuli. Ootamatult aga tuli.
And now im pissed.
Hope you die alone.

http://www.youtube.com/watch?v=NnfH8KminEI

----------------------

Ma olen sõnatu, lihtsalt mitmendat päeva ma ei oska seletada enda olukorda..ei oska öelda, mida ma tahan ja mida mitte, tahan ära siit, aga ei taha lahkuda nende inimeste seast, kuid samas, see teeb mulle head. tahaks minna välismaale, kui samas ma ei saaks hakkama kui ma ei saa isegi üksi endatoas olles endaga hakkama, kuna mul on liiga igav ja ma vajan kellegagi suhtlemist.

Kuid samas vaikus on hea, laseb mul magada igapäev, kuigi ma magan viimasel ajal palju, näen ma ikka unine välja, ning mul on uni pidevalt..

ma olen tüdinud suitsetamisets ja joomisest, suitsu ei teegi enam kui siis 1 päevas, ja joonud olen ka kord nädalas vms. Ilmselgelt võib varsti mind sokki kudumas näha kiiktoolis, vanaema kõrval, kuna koolis sai puudutud käsitöö tundide ajal..

vot tak. You can call me karolin the granny now.

;)

I can't compete with history.

Viimased pingutused veel, siis on kõik läbi.
Saan kaduda linnast kus ei lasta unustada minevikku, ega hakata elama tulevikus. Kõik on rutiin, ja nagu kordaks igapäeva over and over again.

Saan minna linnna, kus kõik uus leiab alguse, Tahan olla teine inimene, mitte see keda kõik hetkel nimetavad mind olevat. it sucks, kui inimestel pole elu ja hakkavad surkima vanades asjades asjades, nagu ma ise ei teaks, et ma olen selline olnud..

so I move on, i think you should to.

I wash away my sins, and go home.

There's a girl, there's a girl, there's a girl, there's a girl
And she's down by the river
In her own creepy world there's a girl, there's a girl
And she's down by the river.

Kogu see vabaduse ja igavese nooruse taga ajamine on tegelt mõttetu. Tegelt me ju tahame olla vanemad, ja vaadata maailam teise pilgu all. Selleks ei pea noor olema.

Vabadus.. vabaks saab end mõelda, tegelt sind ei hoia miski sunniviisiliselt kinni, kui sa just kuskil pantvangis ei ole või vanglas. Kuid enne seda ja peale seda on sul ikka vabadus.
Vabaks tuleb end tunda, vaadates ringi, ja sa saad öelda, et ma olen vaba.
Vaba millest? Seda ei tea keegi, ükskõik kui palju sul ka ei oleks elus inimesi/asju, sa tunned mingi hetk, et sa ei ole vaba. ükskõik kuidas sul on, inimene juba on selline. Kunagi ei olda rahul.
Kunagi.

So people, cheer up. And feel free.

So take a look at me now.

Kas on minus käinud läbi see klikk, kus ma enam ei taha olla selline nagu ma olin kunagi? Kus ma tahan olla midagi suurt, või omada midagi mis on ka teistel, kuid mis on minul erilisem? Kas ma tõesti ootan elult midagi? See on imelik.Ma pole kunagi mõelnud, et elu on midagi väärt, alati on see olnud minujaosk midagi mis masendab mind, kui ma mõtlen enda elu üle siis tuleb masendus. Nüüd aga ei jaksa ma oodata tuleviku, et teada saada mis väärtus on elul minu jaoks, kas kõik see mis ma püüan ja üritan endast anda on seda väärt, või saab minust alamapalgaline kopli korteri omanik, kes elab üksi ja omab 40 kassi..? Kuigi ma pole kassi inimene..

Hetkel käib aeg kuidagi aeglaselt, kuid kunagi järelemõeldes, on see läinud lennutiivul.. Seega ma annan kõik, mis ma jaksan anda, mis mu keha jaksab anda ja aju toota, et teha see lapsepõlv meeldejäävaks, kuigi ma ei kavatse kunagi päris suureks kasvada.

Kohtasin ühel festivalil meest, Kes oli 32, kuid välimuse järgi ja kuidas ta käitus ning suhtles ütleks ma max 25. Lihtsalt, ta võttis kõike vabalt, ja tal oli kõik mis tegi ta õnnelikuks.. ma arvan vähemalt nii. Tal on õnne elus. See tõesti hämmastas mind nii palju, et mul on suur austus tema vastu. Kuulates teda internetist ei suuda ma panna häält ega nägu kokku. Ta on liiga vana sellise asja jaoks. Kuid nagu näha, on hing ikka veel noorusaastates. Mina tahan ka nii.

Kas asi on tahtmises? Või see juhusetahtel läheb nii? kas ükskõik kui palju ma ka ei tahaks võib minust saada täiskasvanuna luuser kes räägib nagu mu vanavanemad vms?
Ma ei taha sellepeale mõeldagi, kuna nagu alati ma PEAN saama mis ma tahan.

Hyva, ma mõtlen liiga palju.

I have nothing to lose.