Mul tuleb see siiamaani hästi välja. Ma olen isegi uhke, muutust on tunda. Kuid raskem on hommikuti voodist üles tõusta. Täna saab koju ja kõik on siis korras. Veel mõned asjad vaja paika lükata ja ma olengi lõplikult Tallinnas tagasi. Ja kõik see jääb augusti rüppe. Olen uhke ka selleüle, et olen alla andnud enda jonnakusele, ning teen seda mis tunnen et on mulle parim, ehk tagasi koju.
Kodust eemal olles hakkad alles märkama, mis tegelt on kallis ja mida ei saa mitte millegi vastu mitte mingisuguse hinnaga vahetada. Tegin vea, kuid ei tunnista seda veana, vaid kogemusena, mis tean, et oli mulle vajalik. Ma olen avanud enda silmad mitme muu külje alt, ja tean nüüd kuidas ma tahan elada, Kellega ma tahan elada, ja kelle ma tahan unustada. Kuid suur osa minust jääb maha, Ma ei tea kas seda märgatakse, kas on ültse mingi muutus selles kui ma lahkun.. Ma ei hakka kunagi midagi kahetsema, kõik on juhtunud millegipärast.
Austa enda elu, mu kallis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment