Alati kui kõnnid mu juurest eemale tuleb kurku kipitav tunne, kuna ei tea kas tuleb veel kord kas näen su silmadesse enam, kas kohtan seda sära mis seal on, kas saan kuulda su madalat häält ütlemas midagi tobedat kui samas mis teebki sinust sinu.
Kuigi tean, et kõik on möödas ja ei tule enam tagasi, figureerid mu unistuses veel pikka aega.
Hetkel võiks tulla amneesia ja ma suudaks hetkeks sind unustada. Suudaks unustada kuidas olen hoidnud enda jalga üle sinu jala ja kuidas olen mõõtnud kui palju suuremad käed sul on. Või kuidas olen istunud inimestega staadionil joonud mitte mingi tagamõttega ja järsku ilmud sina ja lihtsalt jäängi vaid sind jälgima ja kõik teised inimesed nagu kaoks minu ümbert. See ei ole enam naljakas isegi.
Ka on viimastel aegadel tihti tulnud ette kui hommikulö ärkad ja eelnevast õhtust/ööst on meeles vaid sekundilised hetked, kuna mälu lihtsalt ei suuda meenutada enam. ka on kainelt mälu kadunud, tihti peale ei mäleta mida ma 15 minutit tagasi tegin. See pole ka enam naljakas.
Ära unusta, mida ma pole isegi oma mälukaotuisega suutnud unustada.
Kitti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment